Komposiit-isolaatorite ajalugu

1980. aastatel alustasid Hüdraulika- ja Hüdroelektritehnika Instituut ja teised institutsioonid riikliku seitsmenda viie-aastaplaani toel komposiitisolaatorite uurimist ja arendamist. Mõlemad asutused kasutasid kuuri materjalina kõrgel temperatuuril -vulkaniseeritud silikoonkummi, kuid liitmike ja epoksüklaaskiust südamikuvarraste ühendamisel kasutati erinevaid tehnilisi lähenemisviise. Ülikool kasutas sisemist kiilstruktuuri, Hüdraulika- ja Hüdroelektritehnika Instituut aga välist kiilstruktuuri. Mõlema asutuse tehnoloogilised saavutused kanti üle ettevõtetesse ja muudeti tootmisjõududeks.

Algselt kahtlesid elektritoiteosakonnad komposiitisolaatorite toimimises ja olid väga ettevaatlikud võrguga{0}}ühendatud töös, tehes pinge all olevaid-liiniteste ainult vähesel arvul katseseadmetel vähem olulistel liinidel, mille pingetase oli alla 110 kV. 1990. aastal juhtus Põhja-Hiinas ulatuslik -ülestõusmise õnnetus. Katsetatud komposiitisolaatorid näitasid suurepärast löögikindlust, mis{7}}toiteseadmetes hästi vastu võeti. Paljud osakonnad võtsid selle uue tehnoloogia aktiivselt kasutusele, laiendades proovioperatsioonide ulatust ja ulatust, parandades oluliselt ülekande- ja jaotusliinide välkumiskindlust ja vähendades liinide puhastamise töökoormust, saavutades seeläbi populaarsuse jõuseadmete hulgas. Pärast mitut aastat kestnud töötamist ja hindamist on elektriasutused tunnistanud komposiitisolaatorid uudseks tehnoloogiaks ülevoolu vältimisel ning hakanud neid rakendama pingetasemetel üle 110 kV.